ära mu trenni tule.

eile peale Griti tuli üks osaleja küsima, kas ta teeb burpee harjutusi valesti, vöi mis viga on, sest tal on randmes valu. ohkasin selle peale ja ütlesin elus esimest korda oma osalejale, et ära rohkem mu trenni tule. päris mitte nii otse ja esimese asjana, aga pikk jutt lühidalt löppes küll nii. kutt oskab trenni teha ja burpees tehnikal polnud mitte kui midagi valesti, lihtsalt karm fakt, et köigi luustik ei pea lihtsalt sellisele trambile vastu. kui rääkisin enda käest, siis pani see noormehe mötlema küll. siiski olen suhteliselt kindel, et see noormees on järgmine nädal platsis ja teeb nii kaua kuni enam üldse ei saa. teisisönu samasugune “loll” nagu mina.

ütlen ausalt, et praegu ei tea ma absoluutselt, mis suunas vöi mismoodi üldse oma eluga edasi minna. olen terve oma nn täiskasvanuelu töödanud treenerina, ning muid olulisi kogemusi lihtsalt pole. et teha 26-aastaselt elus kannapööre ja muuta ametit, pole just köige lihtsam. möte alustada sama reisi uuesti algusest peale ja end töestama hakata, pole just köige ahvatlevam. kui aga käsi vastu ei pea, mis paistab mul täitsa reaalne fakt olevat, siis pole muud varianti.

paar nädalat ma iseendale seda ei tunnistanud, aga nüüd on aeg – mu käsi on jälle tundlikuks muutunud. kui ma esimestel kordadel ebameeldivust tunnetasin, ehmatasin täitsa ära. nüüd on viimane nädal täitsa ettevaatlikuks muutnud ja hirm eeloleva ees on kohutav. ma küll trotsin ja teen oma trenne edasi, aga tasapisi karjub möte, et ei tohiks. valu pole küll selline nagu ennist, et üldse toetadagi ei saaks, vaid lihtsalt ebameeldiv ja teatud liigutused tekitavad raginat. elab ja näeb, mis minust üldse saab, aga kardan, et siit midagi positiivset oodata pole. aga siiski, ehk läheb üle!

söpradega trenn.

täna öhtul andsin RPM trenni oma söpradele ja nende söpradele. kutsusin inimesi tasuta trenni ja kaasa vöis ka vötta oma söpru. minu eesmärk oli tegelikult trenni filmida, et oma RPM litsentsi uuendada, aga kui peale 2 sekundit saime aru, et mikrofoni kasutades keegi midagi ei kuule kuna helitehnika oli nii paigast ära, siis kadus ka filmimise möte. trenni tegime ikkagi, ja kuidas veel! söpradega on äge teha, sest nad köik reageerivad su küsimustele ja karjuvad kui karjuda vaja on.

laupäeval annan esimese RPM trenni meie keskuses, täitsa esimese avalikusele. kui kell 10.30 avati broneerimisvöimalused trennile, siis kell 14 oli trenn täis. äge! lisaks on ju meil täiesti uhiuued rattad, rääkimata megeagedast saalist! täitsa luksus kohe!

peale trenni tuli söbranna kommenteerima:

“Oi , vähemalt 10 korda mötlesin ma fuck you Laura, rohkem ma ei tee!”

aga näed, ära tegid!:)

järjekordne inspiratsioon.

miks küll Asics jooksukad nii palju maksavad? süda kisub! 1600 sek, ehk siis 150 eurot.

nädalake tagasi olin siin väga önnelik ja energiaga laetud oma Grit osalejate pärast. kirjutasin suurelt ja laialt, kuidas 10 mehemürakat trennis viimast andsid ja töesti oli üks köva Grit trenn. mis toimus aga see nädal? mitte ühtegi neist polnud alles! hoolimata sellest, et pooled neist eelmine nädal tulid kiitma ja olid väga rahul trenniga, isegi minu nime teadsid! see nädal aga mitte muffigi. ja see pole esimene kord kui nii juhtub. iga nädal on uued näod!

miks on see just nii Gritiga? kui ma ise ennast osaleja asemele panen, siis natuke nagu möistan, sest kui Griti tuju pole, siis ei ole ka ja trenni ei lähe. Grit on enesepiinamine. lisaks on meil ju teisi treenereid ka ja kui ühe korra juba Gritis nädalas käinud oled, siis aitab ka. ja liikmeid on meil palju, trenni broneerimisel on töesti reegel “kes ees, see mees”.eks nagu mingi loogika ikka välja keerutab. aga siiski, miks vahetub Gritis seltskond nii drastiliselt?

kui oled Grit treener, vöi tihe külastaja, räägi, kuidas teil olukord on? kas on koguaeg sama seltskond vöi vahetuvad osalejad tihti?

esmaspäevane trügimine.

esmaspäeviti on alati trennisaalides köige suurem tung. samamoodi on ka treenerite riietusruum treenereid täis ja eile “kurtsime” köik oma rasket elu. algajaid on väga palju trennides, nii palju, et tahaks, et ühe trenni kohta oleks vähemalt kolm treenerit. minul on see vajadus kohe eriti suur, sest tehnika on mu peamine trennitegemise alus. arutasime aga, miks inimesed ei kuula treenerit? okei, saan aru, et vahepeal läheb seda juttu liiga paljuks ja lihtsalt lülitad end välja, vöi siis ei meeldi treener lihtsalt. aga kui too sulle silma vaaatab ja sama asja 5 korda erinevate sönadega ütleb, siis tasuks vast kuulata? just selles oligi eilne mure – inimestega tehnilise kontakti saamine! mul on lihtsalt väga raske aru saada osalejatest, kes totaalselt treenerit ignoreerivad.

teine treener ütles, et kui osaleja peale 2-3 korda ei kuula, siis tema ingoreerib. tehku siis too, mida ise tahab. eks ta vast öige ka ole, sest sul on saalis veel 34 teist osalejat. mul on aga raske niisama alla anda, sest kui inimene löpuks ära jagab, mis tegema peab, siis see naeratus ja areng on lihtsalt vöimsad! näha, kuidas inimene löpuks tunnetab öigeid lihaseid ja saab ka ise aru, mida ta treenib. olen ka mina ignoreerimis-taktikat kasutanud kui ikka olukord täiesti lootusetu on, aga süda ei luba seda tihti teha. just seepärast olin eile ikka totaalselt öhtal omadega peale kahe trenni andmist. pole tükk aega nii varakult ja sügavalt maganud!

proteiinipulber ja selle piirid.

jah, ma tean, et mu viimased sissekanded on kuidagi väga kritiseerivad ja vinguvad olnud. plaan pole olnud olla jube negatiivne, aga no imesid, mis ma jöusaalis viimastel päevadel näinud olen, ei saa lihtsalt rääkimata jätta.

jöusaal on higine koht. peabki olema. inimesed liigutavad ja näevad oma välimuse ja enesetunde nimel vaeva. mul pole absoluutselt midagi selle vastu, rääkimata sellest, et ma ise olen üks neist, kes higistab nagu siga. mingil määral aga tahaks ikkagi hügieeni korras hoida, ning seetöttu on jöusaalides olemas spetsiaalsed spreid ja paberirullid, et inimesed enda järel pingi higist puhtaks teeks. kui mitmed neid spreisid ka reaalselt kasutavad, ma ei tea. Tenerifel näiteks ei tohtinud sa ilma suurt käterätti enda istumise alla panemata üldsegi jöusaalimasinaid kasutada. vat see on minu arust väga hea süsteem! igaüks oma higi sees ja rahu majas.

igatahes, proteiinipulbrite liigkasutamine viib tihtipeale tösise akne ja punnide tekkele just seljale.  minu range soovitus oleks koheselt proteiini vähendamine, aga ju siis inimesed seda ei jaga. kui ei jaga, siis vöiks ju teiste säästmiseks endale terve t-särgi selga panna, mis kataks köik ära, mitte ringi käia topiga, mis vaevu su köhu ära katab ja näitab su punne täis muskleid. jah, ma räägin meestest parasjagu. just selline vaatepilk kaotab igasuguse tahtmise samu pinke kasutada, kus inimene oma punnidega just nühkinud on. vöiks ikka möelda ka teistele. ja ei, ma ei ole eriliselt tundlik punnide teemal ja ei vingu niisama, sest olen isegi aknega mitmeid-mitmeid aastad vaeva näinud, mille löpptulemuseks sai pooleaastane Roaccutane kuur.

siit loo moraal. proteiinipulber ei ole imetegija, mis kasvatab sulle muskleid kiirelt ja vaevata. liigne proteiin möjutab su maksa ja neere, mis pika aja peale ümbertöötlemisega tegeleda ei suuda. kui nt seljale tekivad punnid, mida varem pole olnud, siis tead, et oled piiri liigselt ületanud.

laupäevase trenni inspiratsioon, Nike Wmns Free 5.0 TR Fit 4 :

FB ongi jöusaal?

üks asi, millesti ma siiani aru saanud pole, on FB check-in tegemine jöusaali? nagu milleks? näitad teistele, et oled trennikeskuses? kas see töesti huvitab inimesi? vöi teeb see siis populaarsemaks kui näitad, et jöusaalis käid? ei tea, kas kunagi sellest aru saama üldse hakkan. see,et sa FB kaudu jöusaalis oled, ei muuda sind heasse vormi. selleks peab ikka ise ka liigutama.

puhtjuhuslikult leidsin ühe väga ägeda blogi. soovitan teilegi:

http://yksnurk.wordpress.com/