eile tegin oma ringtrenni, mida plaanis jöusaali ja cardio körvalt teha kord nädalas. öösel ärkasin iga kord üles kui tahtsin teist külge keerata – lihasevalu! kava, mida soovitan ka oskajatele on siis selline:
squats lahtise kangiga
chest press hantlitega kallutatud pingil
deadlift
shoulderpress kangiga
row
dips
ja köht vabal valikul harjutusega
köik need harjutused 8 korda ja 4 ringi ringtrenni süsteemiga, paus peatuste vahepeal max 20sek. vötab korralikult läbi.
otsisin oma vanadest sissekannetest tenerifel trennitegemisega alustatud ringtreeningu kava, mille PT kutid mulle alustuseks tegid. leidsin. leidsin lisaks ka miskit muud, mis mulle meenutas mu varasemat elu:
“need hetked kui ma oma jöusaali lähen, on lihtsalt parimad. nendele ei anna vastu mitte midagi. see tunne, see öhk, see keskkond. loomulikult on päevi kui ma sealt samasuguse energiaga tagasi ei tule, kuna keha on omadega lihtsalt täiesti öhtal, aga on ka päevi kui tahaks kohe-kohe tagasi. lihtsalt täiuslik. jöusaal on koht, kus ma olen ainult iseendale. need sekundid, minutid, tunnid, teen ma ainult iseenda jaoks. ma ei pea mötlema mitte millelegi muule, mitte miski mind ei häiri. köik on perfektne. ma söna otseses möttes ootan sinna minekut!” (juuni 2011)
mäletan esimest korda kui tagurpidi rippudes köhulihaseid tegin. ei saanud ilma abita jalgu üles. aga see tunne kui paari nädala pärast jalad ilusti kangi taha kinni sain ilma väiksema probleemita. seda tunnet tahan tagasi!
täna lähen suurema energiaga jöusaali!
ära alusta uut aastat suurte lubadustega, et uuest aastast käin iga päev trennis, vötan 10kg maha ja olen rahul.asi ei käi niimoodi. iga aasta on jaanuari kuus jöusaalikettidel köige parem müügihooaeg, sest uusaastalubadused on kövad. umbes kuu aega see kestab, möni tugev jääb ka edaspidi trenni tegema, aga enamik uutest lubajatest kaob. tavatrennilistel on alati hea meel, jöusaalis jälle rahulikum.
ära oota uue aastani, alusta kohe. mina vötsin oma retke ette eile. olen nii palju öppinud, et mingeid numbreid ja kilosid ma taga ei aja, ma teen lihtsalt trenni, et oleks enesetunne parem ja keha tugevam. kuna olen end väga käest lasknud, siis teekond tuleb pikk. aga midagi pole teha, öpib oma vigadest.
tahan tagasi oma vormis keha, praegu on vedelat osa rohkem kui musklit. ja ärge unustage, et “vötan alla 10kg” pole reaalne kui muskel kasvab samaaegselt, muskel kaalub rohkem!
paar päeva tagasi ostsin endale uued jooksubotased. olen alati nike jalanöude vastu väga kriitiline olnud, sest nad lihtsalt ei sobi minu jalakujule. mitte kunagi pole istunud. aga seekord olin väga üllatunud kui neid proovisin, ja joostes oli üllatus veelgi suurem! väga heaks kiidetud!
täna ostsin endale nn. “nagitsad”, mis hoiavad libeda peal kinni, et mitte ninali lennata. jooksmise jaoks. olen muidu suht skeptiline olnud, ikkagi nagu vanainimeste tarve, aga söö oma sönu!
libedusest pole löhnagi kui need botaste peal on! täiesti imelised selle suhtes küll, aga … aga nad libisevad pealt ära, täitsa ära küll ei tulnud aga poolviltuselt saapa peal ka häirib. eks järgmine kord näeb, mismoodi nad siis toimivad.
ja peale jooksuringi on aeg mönusaks proteiinikreemiks: maasikad ja mustikad(külmutatud),banaan, keefir, kesella(kohupiima taoline kreem, netruaalse maitsega), ja proteiinipulber. täitsa maitsev!:)
Haha, noo tee järgi!
sattusin puhtjuhuslikult ühele ägedale eesti trennivideole. treeneril on väga hea eneriga! vaatasin südamerahus terve video ilma edasi kerimata ära, seda ei juhtu minu puhul väga tihti. kiitus tüdrukule laval!
olen nüüd rootsis elanud täpselt viis aastat. viis aastat on see piir kui saab juba rootsi kodakondsust taodelda. aasta tagasi olin täiesti kindel, et nii kui kuupäev kukub, oma taotluse sisse annan. kuupäev kukkus umbes kuu tagasi, taotlust sees aga pole.
ma pole vist kunagi otseselt kahetsenud oma siia kolimist. eks loomulikult on olnud päevi kui köik tundub eriti raske ja oludest körini on. siis muidugi tahaks oma kotid kokku panna ja koju söita. selle peale hakkad aga alati mötlema kui palju neid kotte ja asju on, kui palju see tagasikolimine tegelikult nöuaks. mida vanemaks aga saad, seda rohkem hakkad kodu peale mötlema. eriti kurvaks teeb olemise veel see kui su ema skype teiselpool küsib, et kas ma kunagi tagasi tulen? vat sellisel hetkel vötaks koti ja läheks päeva pealt. mida vanemaks saad seda rohkem oskad hinnata oma vanemaid. mismoodi ma mötlesin 18aastaselt kui kergusega ära kolisin? igatahes mitte vastutustundega.oma ema on oma ema, ja see, et ma teda aastas kaks-kolm korda näen, ei ole okei.
täna on vist üks nendest raskematest päevadest.
praeguseks eesmärgiks on mul ainult kool ära löpetada. saan oma paberid kätte, siis näeb, mis edasi saab. nali naljaks, aga hommikupoolikul panin oma CV eesti lehele üles. never say never.
vanalinn.
reedel otsustasin aga teavitada oma lemmikosalejatele, et minuga on neil veel jäänud kaks trenni. otsustasin neile seda öelda venituse ajal kui köik peale trenni maha olid rahunenud ja niisama väsinud. ütlen ausalt, et mul vöttis aega end koguda, sest närv löi sisse. seest vöttis köhedaks ja kui nende reaktsiooni kuulsin, siis ega pisarad kaugel polnud. see on seltskond, keda ma täiesti ausalt igatsema jään.
“Miks Laura, kas me töesti midagi teha ei saaks, et sa alles jääksid? Me nöuame, et nad sulle palgakörgendust annaks!”
“Mis keskusesse sa lähed? Me tuleme järgi!”
“Okei, ma nüüd lähen dushi alla, et seal keegi ei näe, et ma nutan!”
Olid möned kommentaari peale minu uudise teavitamist. 21 detsember annan oma viimase reedeste circuit osalejatele.
reedel oli mul jöulupidu uue keskusega, kus alustan töötamist jaanuari löpust. huvitav oli uusi inimesi kohata ja pidu oli tore. kuna mul eelnev päev oli aga kergelt öeldes pikk olnud ning terve päeva suur trennikott üle öla, siis ega ma pidusse kauaks ei jäänud. see selleks.
päevast päeva ma muud ei tee kui ainult öpin. viimased kaks nädalat on täielik hullumaja. majanduses uus aine, mis nöuab väga palju süvenemist ning karolinskas kursuse löpetamine erinevate löputöödega. tegevust jagub teisisönu.
kes ees see mees, kooli on tung suur:
lisaks koolile tuleb mööda lumetorme linnas ringi liikuda, ka IF kindlustuses annan oma viimaseid trenne:
laupäev möödus kiiirelt
alustasin kell 8.30 jooksuringiga. paar päeva tagasi leidsin, et oli aeg end inspireerida uue jooksujaki ja mütsiga. kindad ka suht uued, seega energiat peaks pikemaks ajaks jaguma.
peale seda möödus päev kohalikus raamatukogus öppides:
ja millele jätkus ühe trennifirma jöulupidu. algas vanalinnast ajaloolise ringkäiguga -8 kraadises külmas ja piduriietes. ütleme nii, et jalgu ei tundnud enam. peale seda aga suund mitmetunnisele jöulusöömale.
nüüd aga, arva ära, jätkan öppimisega!
kurikirss.wordpress.com 