magnetröntgen.

Täna sai vara-vara-vara hommikul käidud magnetröntgenis pölvega. Olen ju nooremas eas läbi teinud 3 operatsiooni Hoffa haiguse töttu + mitu aastat kaasnevaid jamasid. Kaotades löpuks usu Eesti arstidesse, ma enam lihtsalt abi ei otsinud. Olles muutnud aga oma elu päris tugevalt, tunnen, et pean pölvel silma peal hoidma. Pingutan ja piinan teda ikka päris korralikult, ning parem karta kui kahetseda. Ähvardati mind ju omadel aegadel pölveliigese vahtamisega ja seda ma kohe absoluutselt EI taha. Seega olen vötnud uue arstimaailma reisi ette Rootsis. Kes teab, äkki oskavad nad mind siin aidata.

Oma arust olen ma varemgi käinu magnetröntgenil, sest igasugustesse masinatesse mind mitmeteks tundideks nooremana topiti. Kord lebasin seal koguni 2 tundi. Täna aga sain ikkagist elamuse vörra rikkamaks. Meeldiv arstionu uurib,et kas olen varem magnetmasinas käinud, mille peale mina kohe autmaatselt, et jah. Härra selle peale, et okei, siis sa tead, mis toimuma hakkam. Muuseas suurnurgast mainib, et masin müriseb palju. Ma aga ei pannud seda tähele. Esmalt kui mulle körvaklapid pähe pandi, hakkasin mötlema, et seda pole küll varem olnud. Ja kui siis masin häält tegema hakkas! Ohh sa mu meie! Körvaklappidest polnud mitte midagi tolku! Tunne oleks nagu sul oleks traktori mootor körva ääres! Igasuguseid ime hääli sealt tuli. Hea, aga et seekord pääsesin 15 minutiga.

Siin kohal paneb mötlema, et kas töesti pole ma magnetröntgenis ennem käinud(mida ma kangesti ei tahaks uskuda) vöi siis on ehk Eesti meditsiinitehnika ajast ees?(mida ma rohkem kaldun uskuma).

Vot just sellises masinas ma täna ära käisin.

Tulemused saab nädala pärast. Minu arst on aga puhkusel. 6 nädalasel puhkusel.

Mehed. Vöi pigem mees. Käitumiselt, sel juhul ka möistuselt, eriti loll. Üks nädal tegutsed ühe naisega, järgmine nädal lähed enda nn naisega Taimaale? Uskumatu. Naljakas aga, et mind see asja juures absoluutselt ei häiri. Sinu elu, ise tead. Naisest on natukene kahju ainult.

röömsad trennid.

Sturebadet on koht, kuhu alati röömuga trenni lähed andma. Olgu ta päeval vöi siis hommiku kell 07. Ära tuled sealt alati röömsal meelel ja ekstra energiaga, hoolimata, et oled just 60min spinningut nühkinud.

Olles andnud seal umbes 3 trenni, tuleb üks härrasmees minu juurde ning tänab trennide eest ning vabandab, et ta rohkem minu trenni ei saa tulla sel suvel, sest ta peab palju tööd tegema hakkama. Läbimärjad mölemad, annab ta mulle kallistuse ja ütleb,et mul on väga head trennid.

Peale trenni ütleb üks mees üle saali:”Kuidas saab keegi, kes näeb nii söbralik välja, nii jöhker olla?” Suunatud oli lause minule. Terve saal naerab.

Trenn läbi, tuleb üks trennis mitte osalenud noormees minu juurde:”Ma nägin ühte kutti sinu trennist välja tulemas. Ta t-särk oli läbimärg, mitte ühtegi kuiva kohta! Mida kuradit sa teed nende inimestega oma trennis?!”

Inimestel on su nimi meeles. Nad tulevad peale trenni sind personaalselt, kasutades su nime, trenni eest tänama. Suurtes keskustes seda tavaliselt ei juhtu.

Kasvöi üks naeratus; üks röömus kommentaar trenni ajal; üks tänusöna. Sinu jaoks vöib see pea, et tühine olla, kuid treenerile loeb see nii palju! Annab tunde, et ta teeb oma tööd hästi. Tööd,mida ta armastab. Ja kellele ei meeldiks selline möte?

sport management-here I come!

Sügisest, saagu mis saab, lähen mina kooli. Haridust hakkan siis saama Södertörns Högskolas, kus erialaks on Sport Management. Ootan. Ootan pikkisilmi. Saab pönev olema, sest see eriala on Stockholmis esimest aastat! Täiesti esimesed önnelikud oleme, kes selle 3 aasta pärast loodetavasti löpetavad. Mulle meeldib möte, et kohtun 39 uue inimesega, kellel köigil sama huvi, mis minulgi – sport.

eesti suvi.

“Mina ka niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tahaks suvel eeesti minna…niiiiiii hullult ei isegi s6nadesse ei oska panna..tahaks istuda vanaema aias ja tikreid j2rada, ja siis korjata punaseid ja musti s6straid ja vaarikaid ja teha toormoosi ja syya emspi pannkookidega…mmmm…”

Loodan,et kallis Daisy ei pahanda, et tema kirjast väikesele löigule copy-paste tegin. Lihtsalt see oli nii hea lause. Lause, mis vötab lühidalt kokku välismaal elavate noorte koduigatsuse just suvel.

Globen.Herbalife.Super Saturday.

Tegeledes vägagi palju trenniga, ei ole ka mina saanud ümber proteiinipulbrist. Ei kasuta aga jöupoodidest ostetud proteiini, vaid Herbalife oma. Olen vägagi rahul, segan natukene proteiini+toiduasendajat, ning väike shake peale trenni on perfektne. Suurim viga, mida tihtipeale tehakse, ongi mitte söömine peale trenni. Ai-ai ütlen selle peale!  Eile öhtul sain aga vöimaluse minna Herbalife üritusele Extravaganza. Tegelikult on tegu Herbalife tegelaste 3 päevalise koolituse ja peoga, aga reede öhtul anti luba vötta kaasa tuttavaid. Seega sain ka mina jala sisse. Pikemalt üritusest nagu rääkida ei tahtnudki, vaid pigem sellest, et event toimus just samas Globeni hoones, kus ka 4.septembril on Les Mills Super Saturday! Oouujees! Istusin körgel-körgel ning vaatasin alla lavale, möttes pilt, kuidas kogu see plats saab täidetud trennirahvaga! Kuidas muusika kölaritest röögib ning rahvast oma viimast energiat välja annab…Külmavärinad tulevad paljalt sellele möeldes! Tahan septembrit juba!!!

Globen hoone, kus septembris möllama saab hakata!

4päeva=11trenni.

4 päevaga anda 11 trenni. tunnistan, mu keha on väsinud. tahaks ainult voodis lebada ja tunda, kuidas veri kehas ringi käib. päev tagasi tundsin oma sääremarju. voodis pikali olles oli see pea, et piin. täna on lisandunud aga reied. seega olles pikali tunnen oma terveid pikki jalgu. see tunne on uus. täna on vaba päev. mitte ühtegi trenni. hea.

70 aastaselt spinningusse?why not!

Oh appi-appi! Naisterahvas vanuses 60-70 aastat, kes teisipäeval mu spinningus käis ning kelle pärast mul tösine hirm oli, oli täna jälle tagasi. Tore, et talle meeldis mu trenn, kuid siiski…Mu hirm pole vähenenud.

jöhker?

Olukord hakkab muutuma. Senikaua oli Bodypump minu elu, kuid…! Kuid üle hakkab seda kohta vötma Spinning! Jah, spinning. Kui 3-4 kuud tagasi mu treenerist söbranna Frida ütles, et peaksin kaaluma spinningutreeneriks hakkamist, otsustasin mina ju naerma hakata. Tol hetkel oli ka selleks pöhjust. Minu jaoks on spinning alati olnud midagi eriti rasket ja vaevarikast. Möte, et mina seda veel instrueerima peaksin hakkama, kohe kuidagi mulle pähe ei mahtnud. Ei uskunud, et sellega hakkama saaksin.Täna aga, peale spinning30 ja core30 trenni,  tuli minu juurde üks trennisolija ning ütles:

“Kuidas saab keegi,kes näeb nii lahke&söbralik välja, nii jöhker olla?!”

barbie isiklikult?

Oleks tahtnud omanikku isiklikult näha. Äkki oligi ellu ärganud Barbie? Mis paneb aga inimesi mötlema sellises suunas, et autole nuku nimi panna?Oleks siis  ka ilus auto olnud. Ohh ei, tavaline Wolksvagen.