ei oskagi kohe midagi arvata.

asi läheb veel ägedamaks.

sama klient, kes uuris, kas me anname kaalukaotamise garantii oma liikmemaksu ja grupitrennidega, tuli järjekordse geniaalse küsimusega.

“Aga, mis teil seal suures saalis on?”

“Grupitrennid…(ja seletan pikemalt, mida need endast kujutavad).”‘

“Aga te siis helistate mulle ja küsite, millal ma grupitrenni tahan tulla?”

lihtsalt ei oskagi midagi selle peale öelda enam.

eurovisioni spinning. appi!

see tunne kui lähed laupäeva hommikul spinningusse ja treener ütleb:

“Ma olen lubanud laupäevased trennid teha erinevate teemadega ja tänane teema on eurovisioni muusika!”

minu köige suurem hirm. ma karjun juba sisimas kui möni treener ühegi sellise laulu oma trenni sisse paneb; arva,mida ma siis veel teen kui terve trenn on ainult sellist muusikat! rootsi eurovisioni muusika. terve trenn.

kuna ma aga olin oma keskuses ja inimesed mind juba tunnevad, siis ei miskit muud kui röömsad mötted ja higista oma 45 minutit ära.

sjukt mig

“Aga kas te annate mingit moodi garantii või kindlustuse, et ma võtan kaalust alla kui ma teie liikmeks hakkan  ja grupitrennis käin?”

iga päev on omamoodi vahva! klient oli täiesti surmtõsine oma küsimusega! 😁

vaba päev? oh ei.

ei ma veel elan. kui ma aga eile peale oma 8ndat 12-tunnist tööpäeva koju jöudsin, mis oli ka meie esimene päev, mil jöusaal rahvale avatud oli, siis oli küll tunne, et istun maha ja poetan paar pisarat. lihtsalt nii läbi omadega.

ma olen inimene, kel on kohutav kontrollivajadus. kui mina olen vastutav, siis pean absoluutselt teadma, mis igalpool toimub ja köik peab kontrolli all olema. kui aga esimene päev algab pisiasjaga, et vale info on plakatidele trükitud, ning pean jöusaali 1h varem avama, sest rahvas on juba ukse taga, siis ega see päev head ei töotanud.

no töesti, absoluutselt igasuguseid asju läks valesti ja lakkas töötamast. köige tipp oli avastus, et köik meeste ja naiste toalettide torud on valesti ehitatud ning vesi ei lähe enam alla! sinna juurde pisiasjad, et välisukse lukk kiilus täiesti kinni, kaardilugeja naiste riietusruumi lihtsalt löpetas töötamise, klaasuks enam ei reageeri millelegi jne. rääkimata sellest, et ehitusmehed siiamaani keskuses ehitavad ja telekaid üles kruvivad ja terve päev inimesed järjekorras seisavad, et liikmeskaarte teha, siis löunasöögist vöid sa ainult unistada.

unistan sellest päevast kui köik on valmis ja ma saan “niisama” keskust juhtida. muidu on aga mul suurepäraselt mönus ja avar keskus, ägedad treenerid ja tore töökaaslane!

wpid-2015-03-03_07.44.32.jpg wpid-2015-03-03_07.46.58.jpg

bodypump 93.

hommikul enne tööle minekut oli veel vaja BP 93 kvartalil ära käia. käidud sai, muljed tulevad siit:

soendus – ei mingi revolutsioon, sarnane eelmistele ja treeneritel kerge ära öppida. muusika, nagu ka päris mitu teist lugu, on varasematest LM trennidest pärit. see ongi minu arvates 93nda suurim miinus, et muusika kordub.

squats – super. kombinatsioon on effektiivne, süsteem kergem osalejatele seletada ja vötab jala värisema küll. 24 viimast singel squati on mönsad!

rind – väga aeglane. väga aeglane on veel kergelt öeldud. kui algul mötled, et mil löpuks midagi tunda saab, siis oota ainult viimast minutit. isegi kui ainult 5kg raskusi kasutad (töödatakse ketastega) , siis löpukombod panevad nii värisema, et annab olla.

selg – möistlik, arusaadav ja möjuv.

triceps – köike saab teha. ja kui arvad, et rohkem triceps käteköverdusi tegema ei pea, siis arvad valesti. neid saab ikka mönusalt vehkida!

biceps – jälle ainult ketastega tegutsemine. ausalt öeldes mingit suurt emotsiooni ei tekitanud, aga möeldes sellele, mis järgmistes loos toimuma hakkab, siis ongi hea.

väljaasted – ütleme nii, et vahepeal oleks tahtnud möne pisara valada. ohh sa mu meie. möne squatsi teed, aga ülejäänud ajast ainult väljaasted!

ölad – peale tapvaid väljaasteid tuleb veel tappev ölgade lugu! järjekordselt tekkis paar pisarat silma, sest lihtsalt nii raske oli! ja mina tavaliselt naudin ölgu, ei vingu kunagi, aga vat seekord oli töesti raske.

köht – noo peale pisaraid välja kiskuivaid väljaasteid ja ölgu tundub köik kerge. just seetöttu tänasin mötteis töesti LM, et seekordsesse köhuloosse mingeid plank´e sisse ei taotud. muidu oleks lihtsalt ölad otsast kukkunud.

aga “minu” jöusaali avamine pole enam kaugel:

öppning

eilne suhtlus minu ja kliendi vahel. täiesti vöhivööras klient, keda nägin esimest korda. oleks keegi, keda aasta otsa iga päev näinud oleks, aga ei.

Klient: “Kuule, kas kapile peab luku ette panema?”

MIna: “No soovitatavalt jah, et ikka asjad peale trenni tegemist ka alles oleks.”

Klient: “Aa okei, laena mulle üks lukk siis!”

Mina: “Meil kahjuks laenulukke pole, aga müüme 39.- (3eurot).”

Klient: “Ahaa, aga laenata ei saa?”

Mina: “Ei, kahjuks mitte.”

Klient: “Aga, millega sa ise oma kapi lukku paned?! Laena mulle enda lukk!”

selles suhtes, et inimesed on ikka igati vahvad!