unistused on väärt unistamist!

eile istusin söbrannaga, kellega me Tenerifel koos töötasime. räägime elust ja oludest ning absoluutselt köigest, millest kaks söbrannat ikka rääkida saavad.

äkitselt küsib söbranna, et mis sa arvad, kus sa oma eluga kahe aasta pärast oled? ja mul lihtsalt polnud vastust. ma töesti ei tea! ma ei tea, kus ma elada tahan, ma ei tea, millega ma töödata tahaks. mitte midagi ei tea!

hakkasin siis mötlema ja meenus, et kui ma just treenerina alustasin ning oma selle aja keskuse peatreenerit kohtasin, arvasin, et tal on köige ägedam töö! olin temast nii vaimustuses kuna ta oli ainult 25-aastane ja juba peatreener. vöttis minul paar aastat aega ja olin sama vanalt samal ametikohal.

kui ma alustasin oma sport management öpingutega, siis siiamaani on meeles, et esimesel loengul kui end tutvustama pidime, siis kuulutasin uhkelt ja julgelt, et tahan ükskord oma jöusaali juhtida. kool vöttis aega, oi kui palju aega ja pisaraid see vöttis. jöudsin selle aja jooksul 54 korda ümber möelda, et jöusaali kohe kindlasti juhtida ei taha, aga mis ma teen nüüd? juhin jöusaali ja olen peatreener. uskumatu, kuidas elu mängib!

selle peale vaatasin söbrannat ja ütlesin, et tuleviku eluunistus on oma jöusaal Tenerifel! eks näeme, mis elu ette toob ja, kas ka see unistus ükskord täitub?

meil on jöusaalis postkast, kuhu inimesed oma arvamusi ja küsimusi postitada saavad. no täpselt selline vanaaegne, et pastakaga kirjutad paberile ja postitad postkasti sisse. iga nädal mina siis avan selle laeka, loen läbi paberitükikesi ning vastan igale küsimusele, et inimeste arvamusi siis rahuldada. keskmisel jöusaalil on nädalas 3-4 küsimust, mina kirjutan juba kolmandat nädalat 3 A4 paberit vastuseid täis. inimestel on nii palju arvamisi ja tahtmisi diivanitest lapsehoidimiseni välja. kammoon, meie kuumakse on 20 eurot koos grupitrennidega, mida sa veel tahad?!

igatahes, üleeile plahvatasin naerma kui järjekordse paberitükikese läbi lugesin. minu ausus oleks tahtnud vastuseks kirjutada, et osta endale körvaklapid, aga klienditeenindaja minus surus selle tahtmise maha. ausalt, ega tükk aega ei teadnud, mida vastata sellisele kommentaarile. keskmine kommentaar, mis just juhtus olema inglise keelne.

image

eks mul mötteid ole ikka olnud, et mingi aeg Eesti tagasi kolida ja ehk kui väga tubli olen, siis oma jöusaal rajada. aga vat sulle, ma tulen teen täiesti “uue” kontsepti inspireerituna 1940ndadest :)

see, et jöusaalis tuleb sisejalanöusid kasutada on minu arust iseenesest möistetav. väga mitmed kliendid aga nii ei arva ja kui sa julged mönele märkuse teha, siis ei tea kunagi, kas inimene möistab ja jätab jalanöud kingariiulile, vöi söimatakse su nägu lihtsalt täis.

neid söimajaid on küll ja küll. enamjaolt juba harjub ära ning lasen ühest körvast sisse, teisest välja. laupäeval oli aga midagi erakorralist!

tuleb jälle jorss ja tatsab südame rahus sisse, ilma et jalanöusid sörmegagi puudutaks. kui ma siis märkuse teen ja ära seletan, miks sisejalanöud kohustuslikud on, saan jälle korraliku lahmaka kaela. mis seal ikka, tavaline argipäev.

kui see sama jorss omadega valmis on ja jöusaalist lahkuma hakkab, tuleb ta viisakalt minu juurde ja vabandab oma käitumuse pärast!

vot sellistel hetkedel tekib inimestesse jälle usk, et köik päris lauajalad polegi!

latakas vastu nägu?

eile olin üksi öhtul tööl ja üritasin väga paljudega rääkida inimestega, et lihtsalt seltsim olla oleks. ühe jorsiga oleks aga vöinud oma rääkimissoovid maha matta.

tuleb mees, passib tooteautmaadi juures tükk aega ja ma eemalt ütlen, et kui soovitusi vaja siis ainult küsida ja ma tulen aitan kohe. sellele järgnes allolev vestlus:

“Kas sa ise ka trenni teed vöi töötad ainult jöusaalis?”

seletan siis kutile, et ikka teen jöusaali ja jooksen öues. räägin ka, et olen grupitrennidetreener aga pole viimased 2-3 kuud instrueerinud töögraafiku töttu. teate, mis mees selle peale vastab?!

“On näha jah!”

kas on lubatud klientidele erandkorras latakas vastu nägu anda?!

vaikselt hakkab tekkima tunne, et jöusaal hakkab omadega valmis saama ja vöib juba rutiini päevakavas märgata. siis aga hakkab lagi läbi laskma nii muuseas vöi läheb arvutisüsteem rivist välja kaheks nädalaks. igatahes, praegu veel küll hingamisaega vötta ei saa, aga siiski vörreldes esimeste nädalatega on töö kui “puhkus Hispaania rannas”. iroonia irooniaks.

tihti on asju, mida tahaks ise-kohe-nüüd korda teha ja muuta, aga köik otsused peavad käima läbi järgmiste ülemuste. isegi kui ma olen keskusejuht, siis ikkagist on minu otsustamistel piir peal. olen pikemat aega tahtnud meie stretch-osakonna ümber teha ja asukohta muuta, kuna ma aga oma lähimatelt ülemustelt mingit vastukaja pole saanud, siis olen ka juba käega löönud.

eile tuli aga üllatuskülaline, jöusaaliketi omanik. see mees, kes nii muuseas 10-aasta jooksul on loonud 150 jöusaali. ja mul kulus 2 minutit kui olin köikidele oma soovidele vastuseks “ok” saanud ning aeg on muudatusteks! “Puhkus Hispaania rannas” on omadega möödas ja järjekordsed projektid algavad.