intervallidega kolmapäev.

eilne päev sisaldas jälle kolme trenni : circuit, grit ja bp. öhtul koju jöudnud, otsustasin, et premeerin end pitsaga. pitsa oli hea, köht oli tühi. täna on aga tunne nagu oleks pohmakas. eks lisaks mängis ka asjaolu, et ärkasin kell 4.30 üles ja köht kohutavalt tühi, enam magama ka ei jäänud! välja arvatud  nii umbes 6.20 ajal kui äratus oli 6.30. mönus. keha on omadega natukene väsinud ja arvan, et möistus ei jöua järgi eriti. see eest aga pole kurta, homsest alates tuleb viis vaba päeva – rootsis on ka esmaspäev punane!

seik eilsest trennist, mis on rootslastele väga tüüpiline käitumine:

circuit trenni jöuavad köik osalejad minuti pealt, möni paar minutit ka hiljem. kuna mina aga olen juba tund varem kohal ja valmistan trenni ette, siis taustaks mängib mul alati endale sobiv muusika. seekord oli taustaks grit plaat. kaks vanemat naisterahvast olid aga otsutanud sel korral 10 min ennem saali sisse jalutada. pole probleemi.  mina tegelesin ettevalmistamisega edasi kui kuulen väga valjut lauset:“Milline kohutav muusika!” minule ajas naeru suule. selle asemel, et tulla minu juurde ja personaalselt paluda kas muusikat vaiksemaks panna vöi plaati vahetada, on vaja selline vali kommentaar visata. ega minu öelusel piire pole. keerasin sekundipealt ringi, sammud muusikakeskuse poole ja vahetasin muusikat. rohkem kommentaare ma ei kuulnud.

trenni eetika.

okei, ma saan aru, et mönikord on trennist vaja ruttu kuhugi kiirustada. ma saan aru, et löunatrennist on kohe vaja tööle joosta ja enne veel ka dushi all ära käia. aga noo anna andeks, need 3-4 minutit, mis stretchi peale kuluvad, ei ole otsustavad, kas sa jöuad täna süüa vöi mitte. see eest vöiks möelda, et saalis on veel üks suur kamp inimesi, kes tahavad rahulikult venitada ja töesti vaikuses hinge tömmata. see kui keegi teine seal oma raskusi ja step-up lauaga kolistab samaaegselt ei ole just meeldiv.

mul on väga hea meel, et sa oled BP trennis mitu korda käinud ja tead, et peale teist jalgade lugu enam step-up lauda vaja pole. aga kannata, oota selle ära viimisega trenni löpuni kui köik ülejäänud seda teevad. seda vahepausi kasuta parem treeneri kuulamiseks ja  valmista end järgmiseks looks.

kui sul ikka on nii ülimalt kiire iga nädal, siis ära üldse mine sinna trenni –  tee jöusaalis midagi, kus sa saad aega oma arvamise järgi määrata. grupitrennis on aga treener, kes otsustab. kui trenn on graafikus 55 min, siis see ka on 55 minutit. sellega tuleb arvestada. miskitmoodi ei saa garanteerida, et kui sa oma raskuste ja kangiga seal pikali lamavate inimeste vahel jalutad, et see raskus ühel hetkel mönele pikalilamajale peale ei lenda. ja mis sa siis teed? piinlik? on küll jah. aga usu mind, sel pikalilamajal on ka valus.

see on lihtsalt austus, mingil määral ka kasvatus, et oodata need paar sekundit/minutit.

ma olen ise sellistes trennides käinud, kus treener noomib varem kolistajaid. ka sellistes, kus osalejad ise noomivad oma kaastreenijad. ka olen ise noomida saanud mitmeid aastaid tagasi kui veel treener polnud. ja usu mind, ma ei teeks seda kunagi enam uuesti. miskipärast ma aga ei taha olla treeneri asemel kasvataja ja pole kunagi olnud tahtmist oma osalejatele midagi sellises stiilis öelda. täna sain aga kurjaks. peale jalgade lugu lasin plaadil ise edasi mängida ja ilma, et midagi seletanud oleks, vaatasin “kolistajatele” otsa ja ütlesin, et mina olen juba “play” nuppu vajutanud. pole minu probleem, et teie teiselpool saali veel olete ning uueks looks valmis pole.

trepp.

rootsi metroosüsteemid koosnevad igal pool treppidest. treppidest, mis liiguvad ja su ilma pisema pingutusetagi üles veavad. ega mul nende vastu eriti midagi pole, sest mönikord on nad ikka rövedalt pikad. mönikord on nad aga ka katki. ja vot siis tuleb jalajöud tööle panna. ükskord lugesin ära ja sain 180 astet. täna ei lugenud, aga arvan, et olukord oli suht sama. trepis könd on hea argipäeva liigutus, keeldu ahtavlusest ja astu need sammud selle asemel, et seista ja kaasaja tehnikat kasutada. ma tean, lihtne öelda, lähen isegi tihtipeale ahvatlusele vastu, aga siiski – proovi!

jutt täiest öige ju!

köik on vöimalik.

pölv on jätkuvalt nadi. kahe tunni pärast pean aga GRITi andma. et nagu saab hakkama? peab saama. eks näeb, kuidas läheb ja arvatavasti pean mingeid kavalusi kasutama ning väga palju floor-coachingut tegema.

aga teate, et hommikul kell 5.30 on väljas juba täiesti valge! nii mönus! energia on hoopis teine vörreldes kottpimedas uksest välja astumisel. ajaga olen öppinud ka kiiremini end liigutama ning töestan täiesti reaalse elu pöhjal, et 20 minutiga on vöimalik end üles ajada, vannitoas viibida ja hommikust süüa! minu jaoks järjekordne rekord. (ma olen muidu inimene, kes naudib pikki hommikurutiine)

siit aga üks köva inspiratsiooni allikas! eile seda FB ringlemas nägin, siis tuli küll uus energia ja tahtmine. vaata sinagi, inimesed(siinkohal naised) on vöimelised köigeks. (vajuta lingile)

http://meestekas.net/2013/03/21/get-fit-or-die-trying-meeletud-muutumised/

olgu mu huumorisoon kui mage tahes, aga selle peale naersin ikka päris mitu minutit:

öel treener.

eile öhtul BP andes oli ma öel. öel treener. taga reas olid kaks tüdrukut, kes esimest korda BP tegid. kui ma öieti mäletan, siis üks neist isegi küsis minu abi enne trenni algust. kui olime umbes poole peal oma trenniga, siis nägin, et keset trenni oli tüdrukud lihtsalt seisma jäänud ning jaks oli otsas. no juhtub, loomulikult. puhka, aga tee edasi. selle asemel hakkasid aga tüdrukud rääkima omavahel ning nägin ühe neiu liigutust käega “bla-bla-bla”. noh see liigutus ühe käe sörmedega:

ma nöustun, ma vöin treenerina töesti palju rääkida, aga minu pideval rääkimisel just selles keskuses on ka äkki pöhjus? tehnika on ju alla igasguse arvestuse ja mina kui treenerina tunnen vastutust, et seda parandada. selle asemel, et seal omavahel lobiseda ja treenerit tema silme all kommenteerida, kuula ja tee kaasa.

aastatega olen aga nahka kogunud ning ega minagi öelutsemata ei saanud jätta. trenni löpus kui olime just stretch osaga valmis saanud siis räägin alati lühidalt, et oluline on peale trenni süüa ja juua jne. seekord aga vaatasin konkreetselt “blabla” tüdrukule silma ja ütlesin ainult ühe lause:

“Och om ni har frågor eller synpunkter så finns jag här efter passets slut!”

“Ja kui teil on küsimusi vöi ettepanekuid(rootsi keeles rohkem kui arvamusavaldus), siis olen ma peale trenni löppu siin!”

ma olen suhteliselt kindel, et tüdruk sai aru. ta olek oli igatahes väga ebamugav. vöibolla oli see lihtsalt, et ma sundisin teda endaga silmkontaktis olema, vöi oli tal siis lihtsalt piinlik. loomulikult, et treenerit vöib kommenteerida ja arvustada, aga ära tee seda keset trenni tema silma all. eriti veel kui sa ise trennist mitte midagi ei tea.

sula ära.

pühapäeva öhtupoolikul tegin rahulikult TRXi öues. esmaspäeval enam TRXi rahulikult öues ei tee:

kas see lumi see aasta ära ka kaob!??

täpselt selline tunne ongi.

treeneriameti probleem.

valus on! eile trxi tehes ma ei teinud mitte ühtegi hüpet, vastupidi pölveköverdusi toetusega ühel jalal, kahel jalal, et säärelihast tugevdada. aga ei, pölv valutab vastikult täna. paistetus on alla läinud aga mitte täielikult ja nii ma siin hädaldan omaette. otsin öhtusele BP trennile asendajat, aga kuna meid fitness keskuses tervelt 3 BP treenerit on, siis on lootus suht surnud. tänased trennid tulevad kindlasti ilma hüpeteta, saavad ilma treeneri kaasahüppamisega hakkama küll. peavad saama. jama on aga möelda squats ja lunge peale kui juba trxi toel köverdused asja hullemaks tegid.

see ongi treeneriameti köige nadim pool. kui kehal midagi viga siis oled samahea kui töötu. aja jooksul öpid keha tundma ja tead, mil kindlasti pead trennid ära jätma, et asi hullemaks ei läheks. parem üks-kaks trenni vähem, kui mitu nädalat pikali maas. mönikord on aga raske enda möistust kuulata.