ma ausalt öeldes ei tea, kuidas sellisele reklaamile reageerida. tegemist on Stockholmi Pride festivali reklaamplalatiga.
“Toaletis käimine muutub topelt löbusaks!”
olen suhteliselt üllatunud, et jöusaaliga jälle alustades, avastan, et raskustes väga palju ma kaotanud pole. seljas olen küll korralikult nörgemaks jäänud, aga siiski. küll varsti jälle järjele saab!
mulle aga ei meeldi enda keskus trenni teha. muidugi on tore, et töödates jöusaalis, saan meie stockholmi 7 erinevas keskuses tasuta trennis käia. loomulikult. aga siiski on mul veel eraldi jöusaalikaart meie konkurendi juures. tehes trenni oma keskuses pean alati mötlema asjaolule, et iga nurga peal on keegi, kes sind tunneb ja teab nägupidi. pead olema valmis kogu aeg kellegagi rääkima, vajadusel vastama küsimustele, naeratama ja suhtlema. oled nagu jätkuvalt tööl ka trenni tehes. mina aga olen vastupidi väga süvenenud ja omas maailmas ega taha kellegagi suhelda. just seepärast ma meie konkurenti toetan oma klubikaardiga.
üks minu töö köige oluliseimad punkte on julgeda iseenda otsustesse uskuda. seda just uue trennigraafiku tegemisel treeneritele. meie keskuses on olnud sama graafik juba väga väga pikka aega ning nüüd lisades juurde uusi trenne, on vaja teha muutusi ka teistes trennides. aga ohh seda möllu kui sa mönelt treenerilt julged hea ajaga trenni ära vötta. noo ei jöua ära kuulata, ja kaebused minu omakordsetele ülemustele. eriti kui möni ikka tösiselt öelalt ütleb. aga ei ole muud kui endas kindel olla ja rahu säilitada. eriti kui tahe on sama öelalt tagasi vastata.
loomulikult, et ma kuulan treenerite arvamust. absoluutselt. aga treeneril ja treeneril on vahe. ma kuulan neid, kes oma trenne korralikult annavad, kellel kogu aeg asendajat vaja pole, kes on aktiivsed, kes käivad meie koolitustel, kes tulevad oma ideedega, kellel on hea statistika. kes näitavad, et neile meeldib meie juurde töödata. need aga, kes oma huvi ei näita raasukestki, ei saa oodata minu poolset kummardamist. nii see on.
mäletan, et pool aastat tagasi peatreeneri kohta vastu vöttes oli otsuste tegemine just minu köige hirmuäratavam punkt. köik otsused tegin läbi oma ülemuse peale mitme tunnist kaalutlemist. olen rahul, et nüüd saan köigega ise hakkama.
just sellisel perioodil nagu ma preagu end eriti vormist väljas tunnen,oli tänane vöhivööras noormees liftis kui ingel minu silmis:
“Kas sa tegeled möne muu spordialaga ka peale jöusaali?”
“Ei, aga ma töötan grupitreenerina.”
“Ahaa, okei, ma lihtsalt nägin sind jöusaalis ja kui heas vormis sa oled!”
noo töesti… need sönad vöhivööralt inimeselt olid kui paitus hingele. isegi kui ta niisama külge lüüa üritas, olid minu jaoks need kiidusönad väga vajalikud.
päris mitu grupitrennis osalejat on minu käest uurinud, kas olen ka personaalne treener.(ei ole). olen sellele isegi möelnud päris mitu korda, sest minu erilalal elades ja töödates oleks see igati kasulik osa. koolitus maksab aga 50-80 000 seki ning praegu erilist tahtmist sellist laenu peale vötta pole. rääkimata seni pooleli olevast ülikooliharidusest! tore on aga möelda, et sport management osa on köik tehtud, nüüd ainult natukene üle aasta majandust järgi jäänud. ohh seda röömu! seega, köigepealt sport management ülikoolis ära teha, ning siis ehk ka personaalseks treeneriks. eks näeb, mis elu toob.
ma vabandan oma pika eemaloleku töttu. nagu möned lugejad kindlasti teavad, siis olen end miskitmoodi suhtesse keerutanud. et omada oma elus kedagi teist, kellega kogu aeg koos olla, muudab varasemalt üksiku inimese elurütmi väga palju. mul ei ole viimase poole aasta vastu mitte midagi. vastupidi, olen kogenud tundeid, olukordi, mida varem poleks uskunud, et olemaski on, aga siiski…
täna ma julgen seda ausalt tunnistada – ma igatsen oma endist elu. elu kui ma olin oma kodus kogu aeg, mitte ei rännanud suur reisikott üle öla. elu kui ma ei söltunud kellestki. ei pidanud kellegi teisega arvestama. elu kui tegin trenni siis kui vähegi süda ihkas. mis köige olulisem – ma jumaldasin trennitegemist!
viimase poole aastaga olen ära armunud ning prioriteerin köike muud kui oma tööd ja trenni. need viimased kuud on aga kehale toonud päris mitu kogukat lisakilo ning vorm on täielikult kadunud.
eelmine nädal tehti mulle acticust pakkumine olla Actic Power (pöhimötteliselt nagu Bodypump aga meie oma koreograafia ja muusika) trenni presenteerija. esimene kord kui trenni esindan on 8 sept suurel acticu treenerite trennipäeval. mulle pakkumine väga meeldis – vöimalus end proovile panna 180%. aga… sel päeval otsustasin, et mul on täpselt kuu, et end vormi saada.
algus on ilusti läinud. alustasin jälle jöusaaliga, kombineerin oma trennidega, et BP päevadel teen cardio trenni, ning spinningu päevadel jöusaali. eile-täna käisin trenni tegemas oma kodu jöusaalis. ja just sel hetkel kui liftis seisin üles söites jälle, sain aru, et ma väga igatsen oma vana elu. nii isekas kui see ka pole.
kurikirss.wordpress.com 