ei-ja-ei-ja.

kui ma sport managementi öppima läksin, siis pöhjendasin alati erialaotsust, et tahaks kunagi oma jöusaali pidada. sama juttu ajasin umbes aasta-poolteist kuni sujuvalt idee kadus. olin piisavalt näinud jöusaalikettide seinataguseid ja möistnud kui keeruline ja aegatappev see eriala tegelikult on. jöusaalipidamismötted on kadunud olnud kaua-kaua.

pühapäeval käisime päikest vötmas ja ujumas. tagasiteel näen ühte tänavat ja korraga karjun, et mul on idee! just sel tänaval tahan pidada jöusaali. pöhjendused ja esmased ideed tulevad nagu oavarrest ning energia oli kuidagi väga positiivne. juba samal öhtul bussi peal teel kinno lahvatab pähe ka jöusaali vöimalik nimi. jah, ma googlasin juba, seda nime ei kasuta veel keegi.

miskipärast iga kord kui mötlen nimele ja just asukohale, lahvab mulle pähe aina uusi ja uusi ideid. vöibolla ka just sellepärast, et ma ei vöta seda ideed praegu väga reaalselt. puudu jääb miljonitest ja möistusest. aga idee pole veel maha maetud, vastupidi, tasa ja targu.