I did it again.

wpid-imag0531_1.jpgma tegin seda jälle! üritasin trennis nalja visata.

kuna ma trenni ajal eriti närvi läksin eile (räägin pikemalt mönes teises postituses), siis mötlesin eriti öela nalja trenni löpus visata. olime just viimast stretchi tegemas kui muusika kinni panin ja saalis vaikuses ringi vaatasin.

“Nüüd on nii, et enne jöule ma siin mötlesin uue rutiini välja. Iga minu trenn löppeb 100 käteköverdusega!”

eriti naljakas selle juures oli see, et seekord polnud saal kohe mittegi vait, vaid vastupidi.

“Misasja?!” “Päriselt?!” “Unusta ära!” “Tösiselt räägid?”

paar sekundit lasin neil paanikas olla, seejärjel viskasin oma nalja ära ja hingamine muutus kergemaks päris mitmel. aga minul oli küll naljakas!

boss on puhkusel.

kellel on köige ägedamad osalejad? ikka minul!

esmaspäeviti annan BP suht varakult, 16.30 hakkab trenn, mis tegelikult kontoriinimestele on natukene liiga vara. selles trennis tean, et suht tihti on vahetuv seltskond olenevalt, kes-kuidas jöuab. oma tavapäraseid osalejaid ma seal kohe kindlasti ei näe.

eile aga ukse peal pileteid kogudes sajab sisse mu tavaosaleja, kes alati teisipäevaes ja kolmapäevases trennis käib. minu üllatus oli suur kui naerdes küsisin, et mis ta täna siin teeb?!

“Kuule jaa, ega tavaliselt tulla ei saa, aga praegu on ülemus puhkusel! Kasutasin koheselt vöimalust!”

happy

sörmega vöi sörmeta-trenn pooleli ei jää.

ma sain siin neljapäeva öhtul väiksema shoki osaliseks.

oli mul jälle mu ringtreening kui soenduseks tegin osalejatega paaris-harjutusi. näitan siis ühe osalejaga ette, kuid kuna seltskond on suht uus, siis ta eriti matsu lahti ei jaganud. nii ma siis üritasin temaga seal ette näidata kui ühel hetkel minu väike sörm jäi tema sörmede vahele ja köik löi tuimaks.

hüppasin aga üles ja andsin käsu edasi tegeleda, endal käsi pöleb valust. no algul väga hull polnudki, aga kui ma mingi 10 minuti pärast enam sörme liigutada ei saanud, rääkimata, et midagi käele vastu oleks läinud, siis hakkas väike paanika tekkima küll.

kui meil umbes 10 min veel trennist alles oli, ja osalejad just enne viimast ringi puhkasid, uurisin, et kas keegi neist on äkki meditsiinioskustega. polnud kedagi, aga kamba peale jöudsime järeldusele, et kuna midagi veel paistes pole, et ehk siis on luud terved.

lasime aga edasi.

kui ma löpuks läbi imede endal jope selga oli saanud ja koju jöudnud, siis hakkas paanika suurenema. noo niiii valus oli, rääkimata asjaolust, et sörm ei liikunud mitte üheski suunas! täiesti ära oli omadega. möte oli küll juba samal öhtul röntgenisse minna, aga no lootsin, et äkki on hommikuks parem.

polnud parem. ja nii ma siis tatsasingi röntgenisse. sealt tulin tarkusega tagasi, et pole midagi häda. nimelt olin ma mingi pehmkoe puruks tömmanud, mille töttu ma sörme liigutada ei saanud. ja usu vöi mitte, täna esmaspäeval, ongi sörm jumala okei! nagu mitte midagi poleks olnudki!

köike idiootsem selle asja juures oli minu paanika, et ma ei saa ju siis oma trenne anda! istusin nagu suur önnetusehunnik neljapäeval ja mötlesin oma trennidele; järgmisel hetkel hakkasin lihtsalt töinama nagu väike laps – ma ei saa oma trenne anda!

nutaks siis valust? ei, tema nutab trennide pärast!

noorukist treener vs. vanamutt.

issand jumal. lugesin oma vanu sissekandeid päris treenerielu algusest:

“See nädalavahetus on liiga liigaks kiskunud. Maganud 48h jooksul umbes 8h. Andnud täna päeval peale 2-öölist pidu trenni. Rääkimata ka mu praegustest söömisprobleemidest. Aitäh antibiootikumid!(iroonia). And things do get better. Varsti pean juba üles ärkama, et anda hommiku bodypumpi kell 07.”

appikene! kuidas ma sellises olukorras ja elustiiliga veel trenne suutsin anda? nüüd vanainimesena plaanid köike ette, rääkimata nendest harvadest kordadest kui juhuslikult alkoholi tarbid – köik tuleb läbi möelda, et mitte alkoholimöjust kurnatud kehaga trenni teha! see on vahe noorel algajal ja vanal treeneril.

tant

Facebookis valitaksegi uut aasta treenerit!

on inimesi, kes FB vinguvad, et liiga palju titepilte pannakse üles iga 5-minuti tagant. on inimesi, kes vinguvad, et pole vaja oma eraelu FB reklaamida jne. eks igalühel ole oma öigus vingumisel ja mind ausalt öeldes ei torgi. köigil oma arvamus ja omad tahtmised; siiski leian, et kui ei meeldi, siis on FB olemas funktsioon, mis varjab ära köik selle häiriva inimese sissekanded. olen ise seda päris mitu korda kasutanud, viimati just eile.

just sellest eilsest tahaks aga kohe pikemalt rääkida! no ei saa tagasi hoitud!

eelmine aasta kui ma sain aasta treeneriks, oli mul üks kolleeg, kes oli ülemuste valikus väga pettunud. tema leidis, et tiitli oleks pidanud just tema saama ning oma arvamust ta tagasi ei hoidnud. minuga umbes pool aastat ei köneletud, rääkimata siis önnitlemisest kui köik teised ükshaaval kiidusönu laususid, seisis tema lihtsalt teiste körval surmvait. ka FB lahutas ta meie nn. söprussuhte ära ja oligi köik. no ega ma nüüd patja just ei nutnud kui aus olla, aga minu arust täiskasvanud inimesed ikka peaks oskama sellises olukorras käituda?

igatahes, mingi aeg tagasi oli mul jälle söbrakutse just sellelt samalt kolleegilt. suhteliselt üllatav, sest inimene mind ju jöusaalis ei tereta? (täiesti ausalt, mina teretan aga vastust kunagi ei saanud). puhtalt pönevuse pärast jaatasin söbrakutsele, et näha, mis seal siis nüüd tuleb.

paar kuud ei tulnud midagi, täiesti rahu majas ja üllatus-üllatus, personaliruumis sain jälle “tere”-osaliseks! ohh seda au! nüüd hakkab aga aasta jöulupidu lähenema uue aasta treeneri valimisega, ja on näha, et ega seal pingutamisega tagasi ei hoita.

no terve FB on täis screenshote keskuse trennigraafikust, kus ta näitab, et tal jälle 20 inimest järjekorras, et just tema trenni tulla. päevas tuleb vähemalt 2-3 sellist pilti (segamini kassipiltidega). ja iga jumala päev kiidab ta oma tööd, mis on ikka nii äge ja osalejad nii armsad ja tema seal juures ikka köige ägedam treener. iga päev asendab ta umbes 45 trenni tema jutu järgi, mida FB näha saab. ohh sa mu meie ma ütlen selle peale! rääkimata tema suurest aktiivsusest ja pidevast kommenteerimisest meie treenerite FB-grupis. kogu aeg on midagi öelda ja seletada! lihtsalt ei paista sel piiri olevat!

alguses oli mul päris naljakas. aasta löpp hakkab paistma, aasta treeneri valimine läheneb, ja nüüd hakkab jube action. ei ma saan aru, et sa pingutad vähe rohkem, nii tegin minagi, aga kammoon, kuskil läheb piir ka ju. ja kui sa näed, et su need 5 screenshoti päevas ei saa rohkem kui 3 like, siis äkki oleks aeg vähe maha rahuneda?

ka mina hoian oma trennide statistikal rangelt silma peal, väga korralikult, aga ma ei tuleks elu sees selle peale, et seda FB kuulutama hakata! kui mul mitte just 100 inimest järjekorras ükspäev pole! minu arvates on selle jaoks personaalsed blogid, kus sa teed, mida tahad.

igatahes, kuna isiku FB-käitumine mind häirima hakkas, siis klikkasingi ignore nuppu ja elu jälle rahulikum. :)

oleks siis, et tema trennil oleks suurim järjekord? samal päeval oli tema trennidele 20 järjekorras kui minu BP 36 järjekorras. isegi kui sel päeval oli minu BP populaarseim, tean, et iga teine päev lööb minu trenni a-l-a-t-i Poweryoga trennid just Andersi juhendamisel. isegi kui tean, et asi nii on, oli mul kange tahtmine just see sama allolev screenshot tema pildile FB vastuseks panna ja juurde lisada “Beat that, bitch!” .probleem on aga selles, et see isik kohe kindlasti sellisest naljast aru saanud poleks, ja usun, et järgmisel korral oleks mu kapp personaliruumis lihtsalt pölema pandud!

wpid-2014-12-10_19.26.34.jpg

ikka veel ei saa aru!

istun diivanil ja ise ka ei saa aru, mis parasjagu toimus. kutile helistasin, emale helistasin, söbrannale helistasin. aga ikka istun ja seedin.

kirjutasin teile siin oma tööotsingutest. ütlen ausalt, et oma CV olen tegelikult ainult ühele ametikohale saatnud ja just selle taotlusega läbinud kolm erinevat tüüpi intervjuud. tunnike tagasi tuli tulemus.

täna hommikul kell 09 oli kolmas ehk siis viimane intervjuu. kui mulle peale teist intervjuud öeldi, et ma oma soovitud ametikohta ei saa kuna see juba on kinni, ning pakuti poole kohaga abilise tööd, siis ma lihtsalt leppisin olukorraga. mötlesin ja kaalutlesin ja arvasingi, et ehk ongi öigem – saan oma trennidega jätkata ning paar ekstra päeva lisatööd teha ning samaaegselt midagi uut otsida. ikka parem kui täiesti töötu peale ülikooli olla!

täna oli viimane intervjuu. läksin sinna täiesti eelarvamusteta ning erilisi ootusi polnud. oma tahetud kohta ma nagunii ei saa ja poole kohaga olen ikka suht samas olukorras alles oma hunniku trennidega. siiski, intervjuu isenesest oli täitsa vahva – grupis arutasime erinevaid juhtumeid ja vastasime paarile küsimusele. tulemus lubati anta järgneva nädala jooksul.

olin väga üllatunud kui juba kell 15 mul telefon helises. hirmust ikka kohe arvad, et ju siis olen kogu protsessist välja löödud ja jätkuvalt peale kooli löpetamist töötu.

usu mind, et mu üllatus oli veelgi suurem kui mulle pakuti uhiuue jöusaali, mis avatakse 24.jaanuaril, keskusejuhi ametikohta + lisaks veel sama keskuse peatreeneri ametikohta!

ma avan täiesti uhiuue jöusaali olles selle keskuse vastutav juht + saan jälle hakata grupitreeningute planeerimise ja arendamisega tegeleda!!!! selles suhtes, et ma veel seedin seda asja, aga tegelikult on ju kogu situatsioon nagu kuradima äge!

råsundaAvame 24 jaanuar 2015!

tülpimuse tipphetk.

täna on mul mingi selline päev kui mul on absoluutselt körini absoluutselt köigest. täpselt nii ongi. pole nagu vihane ega halvas tujus, vaid lihtsalt köigest on körini. ainuke, mida ma täna ootan, on mu öhtune jöusaal ja BP!

mul on totaalselt körini uuest korterist ja sellele juurdekuuluvatest igasugustest jamadest. peamiselt on mul körini asjaolust, et raha lihtsalt kaob! kaob kuhugi ja ma ei saa aru kuhu?! palgapäev on ainuke päev kui saab vähe rahulikumalt hingata ja peale esimest ehituspoe ringi vöi Ikeas käiku, on jälle sentide lugemine. jumala äge on möelda, et mul on varsti sünnipäev, aga näiteks väljaminekust vöi mönest viisakamast öhtusöögist vöin ainult unistada. no absoluutselt pole vaimustuses sellisest eluviisist. no ei ole!

ja mul on absoluutselt körini ka oma laiskusest, mis minu löputöö kirjutamist venitab. metoodika kirjutamine lihtsalt vötab rövedalt kaua aega ja just see mind ärritabki – tulemust ei näe ja ei seetöttu ei viitsi ka edasi kirjutada. täpselt nagu trenni tehes – kui ikka tulemust pole, siis ei viitsi higistada ka!

vähemalt see pilt pani mind täna naerma:

kaelkirjak