minipuhkus!

pühade ajal käisin käteköverdusi tegemas Rhodosel:

(see oli ka mu 5-päevalise puhkuse ainuke käteköverdus!)

P1040358

köikvöimalikud lossid, kirikud, kindlused ja kivid said ära ronitud ja uuritud:

P1040430

ja kui parasjagu mönd kindlust läheduses polnud, siis sai päikesepöletuse nimel töödatud:

P1040462

ja kui otsaesist ja nina enam liigutada ei anna, siis tuleb osta oma esimene täiskasvanud elu kübar:

P1040513

reis kokku kestis 5 päeva, milledest 4 päeva oli meil vaba aega peale lendude. esimene päev kulus Rhodose linna avastamisele, teisel käisime Symi saarel, kolmandal Lindos linnas ja neljas jäi jällegi Rhodos linnale. kui sa plaanid Kreekasse minna kunagi, siis kindlasti paiguta end kuhugi saarele vöi väiksemasse linna, sest need on töesti nagu mönest teisest maailmast – suurepärane loodus!

suurepärased.

ma ütlen ausalt, et minu Grit seltkond on jube tubliks hakanud. ma ei saagi eriti aru, millal see areng toimus, kuid nüüd aitan ainult kahel-kolmel tehnikat korrigeerida! ülejäänud ajast oskavad nad köike ise, ilma et ma kellegi luude ja lihaste pärast muretsema peaks. täiesti suurepärane!

kuna osalejad saavad nüüd niisama trenni “nautida”, ilma et minu öpetusi pidevalt kuulama peaks, siis on trennitegemine hoopis teises stiilis. nad töesti pingutavad, annavad endast köik ja on meeletult tublid! olin eile neist lihtsalt nii vaimustuses ja imponeeritud, et anna olla. kui juba grititamine on vabam, siis on ka nende emtsioonid vabamad ja usu mind, siis karjumine, mis eile toimus, pani teiselpool seina oleva jöusaali huvi äratama. kangid kukuvad maha ja pörand väriseb, hüpped on niivörd vägevad, et cd-plaat katkeb, core loo läbimiseks karjuvad köik teineteise peale – vat see on üks mönus Grit.

tumblr_md02daIpMC1rkx0p8o1_400

uus nädal, uus algus.

eelmise nädala bodypump trennis juhtus midagi erakordset. alates biceps loost olin ma koreograafia ära unustanud. mina tahtsin kangesti bicepsit alustada kangiga, kui üks iganädalane osaleja otsa vaatab ja vastu “vaidleb”. tekkis kerge paanika, naersin, tegin enda kulul nalja ja vötsin kettad kätte nagu suur rahu ise. endal polnud aga örna aimugi, mis ma tegelikult tegema pean! önneks tulevad ju tihtipeale muusikat kuuldes harjutused meelde, aga paanika oli kergelt olemas. mulle ei meeldi trenni anda kui ma koreograafias kindel pole, ja ma ei möista absoluutselt, mis eelmine nädal toimus. suutsin osalejad ära petta ja mingeid vaikuse hetki ei tekkinud, aga ise sain aru küll, et tegin rövedalt palju valesti. sama effekt oli ka loomulikult ölgade loos – mälus oli täielik tühi maa! ma ei teadnud mitu set´i mind ees ootab, mis peale käteköverdusi tuleb, kui kaua midagi tegema peab, millal kettad tulevad. olen varem asju sassi ajanud vöi lihtsalt tempot improviseerinud, aga sellist olukorda, mis eelmine nädal juhtus, pole varem kohanud. et ma köik niimoodi ära olin unustanud oli täiesti erakordne. ma ei tea, mis selle pöhjuseks vöis olla, sest paar päeva hiljem BP andes, ilma et ma koreograafiat enne trenni kontrollinud oleksin (enesekindlus big time!), sujus köik suurepäraselt.

stressed-desserts

komöödia.

neljapäeval oli mul lisaks ülemusele veel RPM trennis midagi väga koomilist, mis isegi minu ebaviisakalt naerma pani.

otse minu vastas, köige esimeses reas, istub neiu, kel oli rattal istumiseks oma tehnika. kui muidu asi täiesti talutav oli, siis see, kuidas see pea iga sekundiga vasakult-paremale käis, ajas ikka itsitama küll. kujutage nüüd ette, et iga sekundiga keerab pead vasakult-paremale korraliku 90kraadise nurgaga! ja nii terve trenn ja kövas tempos! oleks siis lihtsalt taktilöömine olnud vöi midagi selle sarnast, ei! pea käib täiesti 90kraadise nurgaga küljelt küljele kiires tempos! tüdrukud tema körval mitu korda vaatasid ega osanud miskit muud moodi reageerida kui omaette itsitamisega. ja kui nad järgmisel sekundil minule otsa vaatavad ise naerust punased, siis ega mina ka end tagasi ei suutnud hoida! profesionaalsus ette ja taha, aga oli ikka löbusam küll!

trennid ülemustele.

paar aastat tagasi oli mul au oma endise Actic keskuse köige körgemale ülemusele, CEO, spinning trenni anda. see kogemus oli lausa lust, sest seltskond oli super ja kontakt peale trenni söbralik. eile öhtul oli mul siis sarnane au kui meie Fitness24Seven CEO mu spinning trenni sisse sadas. sain sellest teada pool tundi enne trenni algust ja ütlen ausalt, et närvi löi ikka sisse. mees alustas ühe jöusaaliga ja nüüd on ühest saanud 127 (vist oli viimati jöusaalide arv Rootsis). iga kuu avatakse uusi ja ekspandeeritud ollakse ka Soomesse ja Norrasse. tubli mees!

kahjuks vöi önneks on mul vördlusvöimalus ja eilset kontakti ma kohe üldse ei saa samavääristada. muidugi on tore, et CEO valib just sinu trenni välja, aga trenni vöiks ikka öigeaegselt tulla? meie treenerid, kes me näeme nii palju vaeva, et rutiinid paika saada ning röhutame väga palju öigeaegselt trenni tulemisele. kui aga CEO 10min hiljem südame rahus saali tatsab, siis ei oskagi nagu kuidagi reageerida. oma köige körgemat ülemust nagu saalist välja ei viska? kuna meil peale trenni tekkis vel sel samal teemal diskussioon , siis saab näha, kas mul veel töökoht olemas on?

oeh.

 

jaanuar on möödas.

nüüd on siis “jaanuari-trenni-end-suveks-50kg alla-paanika” möödas. grupitrennides ei ole enam köik päeva jooksul toimuvad trennid täisbroneeritud ning järjekorrad trennidele on väiksemaks muutnud. esmaspäeval oli mul küll kaks neiut, kes olid teiste samaaegselt toimuvate trennipiletid endale näppu kortsu surunud, ja lootes, et ma ei vaata, mis paberil kirjas,  bodypumpi saada. minul on aga kullisilmad, olin natukene kuri ja ütlesin, et niiviisi ikka ei tehta. kuna tüdrukud ikka nii väga tahtsid trenni tulla, siis andsin käsu ukse taga oodata – kui ruumi jagub, siis vöibolla lasen nad ikkagist sisse. rikkusin reegleid ja lasin nad siiski noomiva pilguga sisse. siiski usun, et järgmine kord nad sellist pettust ei tee, sest natuke piinlik neil igatahes oli. :) erinevalt BP trennist, mis alati on rahvast pungil, oli mul gritis tervelt 8 vaba kohta! enam inimestel trenni enesetapu kihku nii palju vist pole?

haha, igati tabav pilt:

 

rootsis on üks tuntud blogija, kes umbes 15-aastaselt hakkas oma firmasid looma ja nüüdseks (23-aastane) on mitmes astmes miljonär. ka nii vöib.

just see neiu pani oma blogisissekandes üles pildi, kus ta näitas jooksulindi tulemust. ta oli enda üle uhke, sest see oli tema esimene jooksuring peale lapse sündi novembris. igatahes, mis mind selle sissekande juures nii röömustas oli fakt, et ta jooksis 5km 38 minutiga ja täiesti ausalt ka seda köigile näitab (pilt jooksulindi ekraanist)! mul oli töesti rööm, et löpuks keegi ka julgelt “uhkustab”, et köik pole superinimesed oma trennialaste saavutustega! see maailmapilt, et köik teevad päevas 3h trenni ja näevad välja nagu fitnesmodellid lihtsalt ei ole reaalne.

http://blondinbella.se/2014/03/halvmil/

eluohtlik grit.

okei kaunid ja tugevad. eile juhtus midagi, millest ma siiani aru ei saa. griti soenduse löpp. squat, millele järgneb koheselt pushpress. selle pushpressi ajal suudan mina aga 10kg ketta endale kuidagi niiviisi vasta silma lüüa, et tulemus oli köike muud kui löbus. valus eriti polnud aga virutasin ikka kövasti ja tegin osalejatele nalja, et nüüd tömbasin natuke nahka maha. kui umbes 30 sek pärast vöimalus tekkis peeglisse vaadata, siis oli shokk suur. silm paistes ja pooled ripsmed läinud. söna otseses möttes. ma ei liialda ega naljata, aga paremalt silmalt oli önnestunud ära tömmata pooled ripmsed ülemiselt realt! ma ei tea, kuidas see vöimalik oli, ja miks mul meeletu valu polnud, aga läinud nad olid. oleks siis, et möni üksik, aga pool rida ongi nüüd täiesti tühi.

muud mul üle ei jäänud kui trenniga jätkata, mis sest, et ise shokis olin. ei teadnud, kas nutta vöi naerada. kui algul arvasin, et möni ripsmeproff ikka hädast välja aitab, siis selgus, et tühjagi. kuna mul enda karva midagi alles polnud, siis on olukord lootusetu. paistetus läks ka öhtu jooksul hullemaks ning olin suht kindel, et hommikuks olen takkaotsa sinine ka. aga paistab, et sellega on  mul vähemat vedanud ning sinikast pääsen.

nüüd ma istun koolis silmameigist täiesti ilma, lootuses, et nii palju tähelepanu ei töbmaks silmadele. olen muidu läätsekandja, aga nüüd on prillid kohustuslikud. ehk petan inimesi ära? aga mismoodi ma trenne annan??? sellist enesekindlust pole, et röömsa näoga rahva ette jälle trallata, endal ühel silmal ripsmed nagu väärakal. jah, isegi kui see on niivörd kerge ja tühine asi, pole ju midagi füüsilist, siis minul on raske sellega leppida. ja et see ripsmete tagasikasvamine nii kaua aega peab vötma!

 

uus ja löbus.

image

löpuks oli käes ka BP 89 andmine. kuna meie reeglid ei lubanud varem uue releasega alustada, siis ootus oli peaaegu väljakannatamatu. koolitusel sai käidud umbes 3 nädalat tagasi ja aega öppimiseks oli ju meeletult palju. just seetöttu ma pühapäeval paanikas päev läbi BP muusikat kuulasingi. uut on nii palju lihtsam öppida koheselt peale kvartalikoolitust; oodata möttetud kolm-neli nädalat seal vahepeal on lihtsalt ensepiin igatpidi. kui ma siis löpuks esmaspäeval kell 18.00 trenni sain alustada, oli käed täitsa hirmust nörgad, sest kartsin jubedalt koreograafiaga eksimist! no lihtsalt polnud endas üldse kindel ning koreograafia-settid polnud peas. köik meenus muusikaga käsikäes, mis teeb alati trenniandmise riskantseks, sest enamjaolt pole sa öigeaegselt valmis järgmiseks tempo/harjutusemuutuseks.

igatahes, trenni algul jälle osalejatele midagi personaalselt ja läks lahti. eilne personaalne informatisoon oligi fakt, et ma olen jube närvis ja kui mul möni black-out tekib, siis köik naerame koos ja üritame edasi minna. ütlen ausalt, et me pole ükski trenni nii palju naernud! ja mitte sellepärast, et ma valesti oleks teinud, vaid meil lihtsalt oli jube löbus! koreograafia-improvisatsiooni tegin vast max 2-3 korda, mis on esimese trenni jaoks väga hea tulemus, aga see, et ma endast natuke ekstra pidin andma ja pingutama, muutis kogu trenni. aastaid BP andnud tekitab igas treeneris teatuid rutiine, aga kui toimub midagi erakordset, mis paneb sind väljaspool oma mugavusrutiine tegutsema – vat siis on löbus! just need etteplaneerimata emotsioonid, mis töesti tulevad otse südamest, on trenni arendajad!

teise rööm!

tore on teisi önnelikuks teha, eriti kui ma ise tean ja nii täpselt mäletan, mis röömutunne mul endal samas situatsioonis oli. olen juba paar nädalat märganud oma RPM trennides tüdrukut, kel on väga hea tehnika ja töesti teeb trenni korralikult kaasa. eile oli mul löppude löpuks enne trenni algust piisavalt aega kuna väga palju algajaid polnud, ning sain tüdruku kätte. kiitsin ta tehnikat ja uurisin, kas ta mitte treeneriks pole möelnud hakata? just see naeratus ja rööm, mis tema näost vastu tulid, kindlustasid mulle kohe, et olen öige inimese leidnud. tuleb välja, et neiu on väga vaimustuses RPM ja BP trennidest ning on isegi möelnud treeneriametist, kuid pole osanud kuskilt alustada! vat sulle! mäletan ise kui önnest segane ma olin kui minu BP treener peale trenni minuga rääkima tuli 5 aastat tagasi, ning möte, et olen saanud kellegi sama önnelikuks teha, on hea. tema oli minu kolmas leid trennisaalist, eelmised kaks on juba LesMills koolitatud treenerid :)